Mõtle viimasele kriisile või suuremale konfliktile, mis sinu perekonnas aset leidis. On tõenäoline, et konflikti algpõhjus seostus mõne üleminekuperioodiga teie peres: teismeliste laste iseseisvumine, pereliikme haigestumine või surm, tühja pesaga harjumine laste väljakolimisel, esmakordselt lapsevanemateks saamine.

Peredes saavadki probleemid reeglina alguse ühest pereelu arenguetapist teise liikudes, rusuvaks või häirivaks võib aga sel perioodil alanud konflikt muutuda kuid või isegi aastaid hiljem. Üleminekuperioodidel on meile sageli varuks üksjagu väljakutseid, lisaks võib mõni neist etappidest kesta mitu aastat, selget algus- ja lõppkohta omamata: mõtle näiteks eaka vanema eest hoolitsemisele või teismeeale.

Uue arenguetapi tulekuga on sunnitud arenema iga selle pere liige. Üks eeldusi valutuks kohanemiseks on, et vanemlus, partnerlus ja lapseks olemine toimivad kõik iseseisvalt. Pereteraapia sõnavaras nimetatakse neid üksusi allsüsteemideks: vanemlik allsüsteem, paari allsüsteem, laste allsüsteem.

Paarisuhtes, kus lapsi veel ei ole, eksisteerib vaid üks allsüsteem: paari allsüsteem ehk partnerlus. Kui sünnib aga laps, liigub fookus paarisuhtelt vanemlusele ja tekib juurde täiesti uus üksus: vanemlik allsüsteem ehk vanemlus. Mõnikord juhtub, et mõistlikku tasakaalu partnerluse ja vanemluse vahel on oodatust raskem leida. Kui paari allsüsteem ei toimi, on sageli ka vanematena raske üksmeelt leida.

Kuidas hakkavad vanemlus ja partnerlus ühte sulama?

Igal allsüsteemil on piirid teiste allsüsteemidega. Selged piirid võimaldavad edukalt nii privaatsust, suletust, segamatust kui ka samal ajal teiste allsüsteemidega suhtlemist. Mõnikord on allsüsteemidel teistega läbilaskvad piirid: nende liikmetel puudub autonoomia, kõik sekkuvad kõigi asjadesse, paari asjad segunevad laste asjadega, pole näha, kust algab üks inimene ja lõppeb teine. Allsüsteemi jäigad piirid jällegi hoiavad hästi selle liikmeid kaitstuna, ent ei lase väljast tulevat infot läbi ega võimalda oma muresid teistega jagada.

Allsüsteemide alla kuuluvad vanemlus, partnerlus, lapsed, ent ka pere tervikuna on ühiskonna üks allsüsteem. Enamasti kujunevad allsüsteemid seoses mingite funktsioonide või ülesannetega, mis pereliikmetel on. Mõned allsüsteemid on ajutised (näiteks isa, kes ehitab tütrega koos aeda mängumaja), teised püsivad (tennisistidest ema ja tema pojad). Inimese identiteet kujuneb erinevatesse allsüsteemidesse kuulumise kaudu.

Igat sorti piirid võivad sõltuvalt kontekstist olla nii kahjulikud kui abistavad. Erinevatel aegadel on vajalik kasutada erinevat sorti piire. Näiteks lahutuse alguses on ema ja temaga koos elava lapse suhe sulandunud, piir nende vahel üsna läbilaskev, muutudes aja jooksul taas selgemaks. Ka beebi sünni järel on vanemad lapsega mõnda aega justkui üks tervik, lastes imikul tasapisi iseseisvalt, ent turvaliste piiridega, maailma avastama hakata. Sellisel perioodil on tavaliselt ka vanemlus ja paarisuhe sulandunud üheks või on viimane kahest lihtsalt tagaplaanil.

Probleem tekib siis, kui piiride jäikus või läbilaskvus takistab soovitud muutusel või arengul toimumast: teismelisel iseseisvumast, täiskasvanud lapsel kaaslast vanematele tutvustamast, paarisuhtel laste kõrval eksisteerimast. See tähendab, et paarisuhte ja vanemluse eristamiseks ja eraldamiseks tuleks tööd teha kummagi allsüsteemi piiridega.

Kuidas erinevad paarisuhe ja vanemlus?

Paari allsüsteem tekib reeglina enne vanemlikku allsüsteemi, väljaarvatud kärgperede puhul, kus vanemlikud allsüsteemid on olemas juba enne uue paarisuhte tekkimist. Vanemlik allsüsteem tekib seega reeglina paari allsüsteemi kõrvale.

Vanemliku allsüsteemi eesmärk on tagada laste heaolu, eakohased arenguvõimalused ja turvalisus ning jõuda vanemlike küsimuste osas ühisele otsusele. See ei pea tähendama samasugust arvamust, vaid üksmeelt lastele piiride seadmisel: vanemad võivad olla erineval arvamusel, aga vanemate allsüsteem peab kasvatusotsustes tegema ühise kokkuleppe, mis oleks lastele üheselt mõistetav.

Toimiva vanemliku allsüsteemi tunneb ära selle järgi, et lapsi puudutavad küsimused ei tekita pidevat konflikti ja võimuvõitlust, lapsed ei pea valima vanemate tülides pooli ning kõik saavad areneda oma vajadustele ja arenguetapile kohaselt.

Paari allsüsteemi eesmärki on raskem defineerida, sest tänapäeval võivad inimestel olla suhetele nii vormilt, kestuselt kui ka funktsioonide osas väga erinevad ootused. Juba sõna “paarisüsteem” ise on piirav, tähendades kaht inimest, ent variante on sellest palju enam. Üks võimalik definitsioon võiks aga kõlada nii: paari allsüsteemi eesmärk on luua turvaline, julgustav ja mõnus keskkond, kus partnerid saavad tegeleda oma vajaduste rahuldamisega, mille läbi kasvab nende kui terviku heaolu ja seega ka valmidus läbida ühist teekonda koos kõigi selle tõusude ja mõõnadega.

Toimiva paarisüsteemi tunneb ära selle järgi, et koos on hea ning turvaline, avatult saab rääkida nii kodustel teemadel, rahast kui ka ka suhtest endast, partnerite vajadused on mõistlikul tasemel rahuldatud: vajaduste “tass” ei tohi olla päris tühi, ent see ei pea ka igal ajahetkel triiki täis olema.

Mõistlik on leida vajaduste puhul aken, mille lõikes tasakaalu tahate: kas sinu jaoks peavad erinevad vajadused peavad olema tasakaalus iganädalaselt, igakuiselt, poole aasta jooksul? Selle üle tasub mõtiskleda ka erinevate allsüsteemide vajaduste puhul.

10 sammu, et vanemluse ja paarisuhte vahele selged piirid seada

Üha rohkemad pered lähenevad paarisuhte hoidmisele, arendamisele ja ühise aja planeerimisele teadlikult. Sageli polegi probleem selles, et paari allsüsteemi ei eksisteeri – see kipub vanemliku allsüsteemiga lihtsalt ühte sulama.

Ühtesulamine pole aga kasulik, sest nii jäävad tulemuslikult täitmata perekonna ülesanded, samuti ei saa toimuda arenguetapile vajalikud muutused nii peres tervikuna kui ka igas selle liikmes. Paarisuhte ja vanemluse ühtesulamise vältimiseks on olulised nii ettevalmistavad tegevused, piiride seadmine ehk planeeritud tegevuste teostamine, aga ka nii-öelda hooldustegevused. Olen kirja pannud 10 etappi selles protsessis.

Ettevalmistus: planeeri ja kaardista

1. Kaardistage tegevused, mida te juba paari allsüsteemi hoidmiseks teete. Kui tegevused on kaardistatud, tunned hõlpsamini ära, kui kaks süsteemi üheks hakkavad sulama. Samuti võid siin punktis olles üllatuda, sest paari allsüsteemile omast on sinu igapäevas rohkem, kui ehk arvanud oleksid. Paari allsüsteemi tegevus võib olla näiteks õhtused ühised 30 minutit diivanil, teineteisele “ma armastan sind” lausumine, tutvumis- või pulma-aastapäeva meeles pidamine ja tähistamine, komplimentide tegemine ja tunnustamine, mistahes füüsiline lähedus, omavahel vestlemine, ühine hommikusöök, kaaslase auto puhastamine lumest, kingitusega üllatamine, pühendunult vestlemine, kuulamine ja toetamine. Paari allsüsteemi ülesannete hulka kuuluvad ka näiteks finants- ja majapidamisteemad.
2. Kaardistage tegevused, mis on omased teie vanemlikule allsüsteemile. Need võivad olla päeval lastega koos tehtu jagamine, nädala graafiku paikapanek, laste ürituseks valmistumine, söögi valmistamine ja laste toitmine, arenguvestlus või koosolek, teineteise nimetamine emaks-isaks, kasvatusteemade arutamine, lapse sünnipäeva planeerimine, lastele tarviliku ostmine, vanemluskoolitusel osalemine.
3. Kaaluge kahekesi olemise võimalikkust ja variante. Kui olete alles lapseootel, pange nüüd paika esimese kahe lapse sünni järgse kohtingu kuupäevad ja kaasake algusest peale lapsega tegelemisesse pereliiget või head sõpra, kes siis ühel hetkel näiteks tund-poolteist teie last saaks valvata. Erinevate turvaliste täiskasvanutega aja veetmine on sinu lapse arengule väga hea, sest iga uus inimene toob endaga lapse jaoks kaasa ka midagi seninägematut. Ainus võimalus teadlikult kahekesi olemiseks aega leida ongi see teadlikult võtta, sest lapsevanemana on alati midagi, mis tegemist vajab. Kui lapsest eemale minemine pole variant, on kahekesi olemise aega võimalik võtta ka mõne autosõidu ajal, vankris magava lapsega jalutades, lapse ööune ajal. Kui aja võtmine ei näi võimalik, tuleb teha rahu sellega, et fookus ongi ajutiselt vanemlusel, ning kui olukord muutub, saab paarisuhte juurde naasta. Proovi oma suhet usaldada.

Teostus: tegutse teadlikult

1. Kui olete otsustanud, et käes on teie paari allsüsteemi aeg, proovige jagada ka muud peale lastega seonduva. Lapsed on teie ühine looming ja on absoluutselt normaalne ja vajalik sellest suurest saavutusest omavahel rääkida. Ent leidke endas jõud rääkida ka mõnest sellisest teemast, millest enne lapsi hea meelega vestlesite. Variant on näiteks kokku leppida, et kohtingu esimesed 30 minutit võite rääkida ka lastest, seejärel kõigest muust.
2. Hoidke lapsed omavahelistest erimeelsustest eemal. Ärge paluge neil valida poolt, tüli järel ennast lohutada, teisele vanemale sõnumit viia või muul moel oma lojaalsust näidata. Vältige laste kasutamist relvade või kaitsekilbina omavahelises tülis. See võib väljenduda näiteks lapsega demonstratiivselt hell olemises kontrastina partneri peale pahane olemisega; erimeelsuse korral lastega kodust lahkumises ja nii edasi. Nende tegevuste vältimine loob selgema piiri vanemluse ja paarisuhte vahel ning võimaldab lastel tegeleda eakohasemate tegevustega kui täiskasvanute erimeelsustes osalemine.
3. Hoidke vanemliku allsüsteemi erimeelsused paari allsüsteemist eraldi. Kui olete kasvatuslikes põhimõtetes eriarvamusel ja satute konflikti, teadvustage olukordi, kus te selle konflikti paarisuhtesse kaasa toote. Nii, nagu töökaaslastest partnerid võiksid ühised töökonfliktid tööl hoida, võiksid ka vanemad proovida suurema osa vanemluserimeelsusi paarisuhte ukse taha jätta. Enamasti vajab see oskus arendamist ega tule iseenesest – seega tasub endale aega anda.
4. Ärge unustage füüsilisi piire kahe allsüsteemi vahel. Need lähtuvad juba teie endi vajadustest. Olulised teemad on siinkohal ruum (nt lapsed voodis, mänguasjad vanemate magamistoas) ja keha (eriti rinnaga toitmise perioodil ja sünnitusjärgselt). Rääkige, mis on kummagi jaoks aktsepteeritud ja mugav vanematena ja mis partneritena. See, mis on olnud aktsepteeritav ja normaalne beebieas, ei pruugi enam vastata vajadustele laste vanemaks saades. Kahe partneri piirid ei pea olema samasugused (näiteks võib ühele väikelapse kuuldes kahemõtteliste kommentaaride tegemine sobida, teise jaoks aga mitte). Oluline on teada oma partneri piire ja neid austada ning ka enda piiride eest seista.

Hooldus: reageeri muutustele ja tagasilangusele

1. Märgake piiride hägustumist ja rääkige piirid nende häguseks muutumisel uuesti läbi. Andke teineteisele selgesõnaliselt luba märku anda, kui tajute, et vanemlus ja paarisuhe hakkavad üheks sulama. Leppige näiteks kokku, et te ei näe seda isikliku rünnakuna, vaid paarisuhet väärtustava teona.
2. Rääkige piirid läbi iga uue arenguetapi saabumisel. Kui perre on sündimas uus laps, kui laps on kooli minemas, kodust lahkumas ja ka siis, kui suhe on lõppemas, tasub teha uued realistlikud kokkulepped, kuidas vanemaks olemist ja paarisuhet eraldi hoida. Tasub näha võimalusi nii paariaja suurendamiseks kui ka vajadust selle ajutiseks vähendamiseks. On hea meeles pidada, et korraga võib käsil olla mitu arenguetappi ning mõelda tuleb kõigi pereliikmete vajadustele. Kui selle iseseisev väljamõtlemine on keerukas, võiks abi olla pereteraapiast.
3. Märgake, kui olukord ei rahulda teie vajadusi. Paberil võib küll kõik kena tunduda, ent iga pere on erinev. Kui märkate, et ei tunne end pärast ühiseid tegevusi või piiride seadmist mõnusalt, tasub katsetada alternatiivsete reeglite ja põhimõtetega – kuni leiate endale sobivad.
   
   Kui üksi plaanide paikapanek keeruline tundub, võib julgelt ka pereteraapia poole vaadata – minuga saab ühendust kodulehel olevate kontaktide kaudu. Selle artikli läbi lugenuna saad nüüd aga ise mõelda enda jaoks läbi järgnevad küsimused:
   
   1. Milline oli minu perekonna viimane kriis või konflikt ning millise arenguetapiga see seotud võib olla?
   2. Mille järgi saan mina aru, et minu perekonna paarisuhe toimib edukalt? Mis on minu paarisüsteemi eesmärk?
   3. Kas vanemluse ja paarisuhte vahel olevad piirid on arenguetapile, kus praegu asume, kohased?